Kas tuleb meelde? Väike olend teiselt planeedilt. Kuidas kohtus üks lendur kõrbes selle imelise hapra olendiga...ag mitte ainut sellest. Kuidas loeksid Sa seda raamatud täna?
Mind raputas see uuesti lugemine küll väga,mõjus puhastavalt ...
See kõik on ju ikka selleks vajalik,et see ürgolemus meie sees liiga prahti täis ei läheks kui me oma "tavalist argielu " elame.
Me võime ju väga asjalikeks niimoodi oma arusaamades muutuda ja ei pane tähelegi kui kaugele me sellset sisemisest puhtusest teinekord jõuame.
Pisike meeldetuletus katkenditena ja viitega ka raamatu terviktekstile koos originaalpiltidega:
http://www.parnu.ee/raulpage/prints/1.shtml
... Oma elu jooksul olen suure hulga tõsiste inimestega kokku puutunud. Olen suurte inimeste seltsis palju elanud. Olen neid üsna lähedalt näinud. See ei ole minu arvamust nende suhtes just eriti parandanud.
Kui kohtan neist mõnda, kes mulle natuke terasemana tundub, siis teen temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Ja ikka on ta mulle vastanud: "See on kübar." Siis ei räägi ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega ka taevatähtedest. Laskun tema tasemele. Kõnelen temaga bridzist, golfimängust, poliitikas ja kaelasidemetest. Ja suur inimene on väga rõõmus, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud...
... Nõnda elasingi üksinda, ilma et mul oleks olnud kedagi, kellega tõsiselt rääkida, kuni ükskord, sellest on nüüd juba kuus aastat tagasi, juhtus minuga Sahaara kõrbes lennuõnnetus. Miski oli mootoris katki läinud. Ja et mul ei olnud kaasas ei mehaanikut ega ka reisijaid, siis pidin ise proovima, kas mul õnnestub üksipäini nii rasket viga parandada. Minu jaoks oli see elu ja surma küsimus. Joogivett jätkus mul vaevalt nädalaks. ...
... Nüüd aga võite isegi kujutleda minu üllatust, kui päevatõusu ajal üks naljakas peenikene hääl mu äratas ja ütles:
"Ole nii hea... joonista mulle lammas!"
"Mõh!"
"Joonista mulle lammas..."
Kargasin jalule, otsekui oleks mind välk tabanud. Hõõrusin hästi oma silmi. Vaatasin hoolega. Ja siis nägingi üpris iseäralikku mehikest, kes mind tõsiselt silmitses. See seal on parim pilt, mis mul temast hiljem õnnestus teha, aga minu joonistus pole kaugeltki nõnda kütkestav kui ta ise....
... "Nii et sinagi tuled taevast! Missuguselt planeedilt sa pärit ole?"
Märkasin otsekohe valguskiirt selles saladuses, mis tema sealviibimist ümbritses, ja küsisin temalt järsult:
"Nii et sa tuled siis teiselt planeedilt?"...
...
See ei võinud mind eriti üllatada. Teadsin väga hästi, et peale suurte planeetide nagu Maa, Jupiter, Marss, Veenus, millele nimed antud, on veel sadu teisi, mis mõnikord on nii väikesed, et teleskoobiga võib neid suuri vaevu märgata. Kui mõni astronoom ühe neist avastab, siis annab ta sellele numbri nimeks. Ta nimetab seda näiteks "asteroid 3251".
Mul on tõsine põhjus arvata, et väike prints tuli asteroidilt B 612. Keegi türgi täheteadlane on seda ainult üks kord 1909. aastal läbi teleskoobi näinud....
... Kui ma jutustasin teile kõiki neid üksikasju asteroidi B 612 kohta ja avaldasin ka tema numbri, siis ainult suurte inimeste pärast. Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: "Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?"
Nad küsivad teilt: "Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: "Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel....", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Siis nad hüüavad: "Oi, kui ilus!"...
... Nii et kui ütlete neile: "Tõestuseks, et väike prints oli olemas, on see, et ta oli kütkestav, et ta naeris ja tahtis lammast. Kui tahetakse lammast, eks tõesta see, et ollakse ka olemas," siis nad ainult kehitavad õlgu ja peavad teid lapseks! Aga kui ütlete neile: "Planeet, millelt ta tuli, on asteroid B 612," siis jäävad nad uskuma ja jätavad teid oma küsimustega rahule. Nad on juba niisugused. Ei maksa nende peale pahane olla. Lapsed peavad suurte inimestega kannatlikud olema....
... Küll aga meie, kes me elu mõistame, vilistame numbrite peale! Mullegi oleks meeldinud alustada seda lugu nagu muinasjuttu ikka. Oleksin meeleldi öelnud:
"Oli kord väike prints, kes elas planeedil, mis oli vaevalt suurem kui ta ise, ja tal oli vaja sõpra..." Neile, kes elu mõistavad, oleks see tundunud hoopis tõelisemana....
... Minagi võin muutuda niisuguseks nagu kõik suured inimesed, keda muu ei huvita kui ainult numbrid. Seepärast ma ostsingi karbi värvipliiatseid. Minu aastates on raske uuesti joonistama hakata, kui sa pole kunagi teisi pilte peale kinniste ja lahtise boamadude teinud, ja sedagi kuueaastasena! ...
... Väike prints oli aga väga hämmastunud. Planeet oli imepisike. Mida see kuningas küll valitseda võis?
"Teie kõrgus, " ütles ta kuningale, "andestage, kui ma teilt midagi küsin ..."
"Käsin sul mind küsitleda," sõnas kuningas.
"Teie kõrgus... mida te valitsete?"
"Kõike," kostis kuningas suures lihtsameelsuses.
"Kõike?"
Kuningas osutas tagasihoidliku liigutusega oma planeedile, teistele planeetidele ja taevatähtedele.
"Kõike seda?" küsis väike prints.
"Kõike seda," kostis kuningas.
Ta polnud mitte ainult piiramatu ainuvalitseja, vaid ka maailmavalitseja.
"Ja tähed kuulavad teie sõna?"
"Aga muidugi," ütles kuningas. "Nad kuulavad otsekohe minu sõna. Korralagedust ma ei kannata."
Väike prints pani nii suurt võimu väga imeks. Kui see oleks olnud tema päralt, siis oleks ta võinud vaadata mitte ainult neljakümmend kolme päikeseloojangut ühe päeva jooksul, vaid seitsetkümmet kahte, või siis sada, või isegi kahtsada päikeseloojangut päevas, ilma, et tal oleks tarvitsenud oma tooligi nihutada! Ja kuna ta tundis ennast natuke kurvana, mõeldes oma väikesele mahajäetud planeedile, siis võttis ta julgust ja palus kuningat osutada talle heldust:
"Tahaksin näha üht päikeseloojangut!... Tehke mulle seda rõõmu... Käskige päikesel looja minna..."
"Kui ma käsiksin ühel kindralil liblika kombel õielt õiele lennata, tragöödiat kirjutada või siis merelinnuks moonduda, ja kui see kindral minu käsku ei täida, kes on siis süüdi, tema või mina?"...
... "Kui Teie Majesteet tahab, et tema käsku täpselt täidetaks," ütles ta, "siis võiks ta mulle mõistliku käsu anda. Ta võiks näiteks käskida mul ühe minuti jooksul lahkuda. Mulle näib, et tingimused on soodsad..."
...Neljas planeet oli ärimehe oma. See mees oli nii väga ametis, et ei tõstnud väikese printsi saabumise puhul peadki.... "Tere," ütles väike prints. "Teie sigaret on kustunud."
"Kolm ja kaks on viis. Viis ja seitse - kaksteist. Kaksteist ja kolm - viisteist. Tere. Viisteist ja seitse on kakskümmend kaks. Kakskümmend kaks ja kuus - kakskümmend kaheksa. Pole aega uuesti süüdata. Kakskümmend kuus ja viis on kolmkümmend üks. Uhh! Nii et kokku teeb see viissada üks miljonit kuussada kakskümmend kaks tuhat seitsesada kolmkümmend üks."
"Viissada miljonit mis asja?"
"Ah? Sa oled ikka veel seal? Viissada üks miljonit... ma ei tea enam isegi... mul on nii palju tööd! Mina olen tõsine inimene, mina juba igasuguse tühja-tähjaga aega ei viida! Kaks ja viis on seitse..."
"Viissada üks miljonit mis asja?" kordas väike prints, kes veel kunagi oma elus polnud loobunud küsimusest, mille ta kord oli esitanud.
Ärimees tõstis pea.
"Selle viiekümne nelja aasta jooksul, mis ma siin planeedil elan, on mind ainult kolmel korral segatud. Esimene kord oli see kahekümne kahe aasta eest üks põrnikas, kes oli siia sattunud jumal teab kust. Ta tegi hirmsat lärmi ja ma tegin liitmises neli viga. Teine kord, see oli üksteistkümmend aastat tagasi, tabas mind jooksvahoog. Tunnen puudust kehalistest liigutustest. Mul pole aega ringi lonkida. Mina olen tõsine inimene. Kolmas kord... see oled sina praegu! Nii et ma ütlesin viissada üks miljonit..."
"Mis asja?"
Ärimees sai aru, et pole mingit lootust rahu saada.
"Miljoneid pisikesi asju, mida võib teinekord taevas näha," vastas ta....
... "Ja mis sa teed viiesaja miljoni tähega?"
"Viissada üks miljonit kuussada kakskümmend kaks tuhat seitsesada kolmkümmend üks. Mina olen tõsine inimene ja täpne."
"Ja mis sa nende tähtedega teed?"
"Mis ma nendega teen?"
"Jah."
"Mitte midagi. Nad on minu omad."
"Tähed on sinu omad?"
"Jah. "
"Aga ma nägin juba kuningat, kes..."
"Kuningad ei oma midagi. Nad valitsevad. See on hoopis midagi muud."
"Ja mis kasu on sul tähtede omamisest?"
"Kasu on selles, et olen rikas."
"Ja mis kasu on rikas olemisest?"
"Võin osta uusi tähti, kui keegi neid veel leiab."
"See mees arutleb umbes niisamuti kui see joodikki," lausus väike prints endamisi.
"Kuidas saab tähti omada?"
"Aga kelle omad nad siis on?" küsis ärimees torisedes vastu.
"Ma ei tea. Mitte kellegi omad."
"Siis on nad minu omad, sest mina mõtlesin nende peale esimesena."
"Kas sellest aitab?"
"Aga kindlasti. Kui leiad teemandi, mis pole mitte kellegi oma, siis on see sinu. Kui leiad saare, mis pole mitte kellegi oma, siis on see sinu. Kui sul esimesena tuleb mingi mõte, võtad selle peale patendi ja see on sinu oma. Tähed aga kuuluvad mulle, sest enne mind pole keegi nende omamisele mõelnud."
Ärimees avas oma suu, kuid ei osanud midagi vastata, ja väike prints läks minema.
"Suured inimesed on ikka õige veidrad küll," sõnas ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
... "Tere," ütles prints.
"Tere," ütles lill.
"Kus on inimesed?" küsis väike prints viisakalt.
Lill, kes kord oli näinud karavani möödumas, vastas: "Inimesed? Minu arvates peaks neid olema kuus või seitse tükki. Kunagi palju aastaid tagasi nägin neid. Aga seda ei või iialgi teada, kus nad parajasti on. Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks."
"Hüvasti," ütles väike prints.
"Hüvasti," ütles lill....
Et kuningas selle peale midagi ei vastanud, kõhkles väike prints korraks, kuid asus siis ohates teele.
"Teen sinust oma suursaadiku," hüüdis kuningas talle ruttu järele.
Tal oli väga võimukas ilme.
"Suured inimesed on väga imelikud," sõnas väike prints endamisi, kui ta teekonda jätkas.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti