Olen mingil määral ise ka tegelenud inimese tervendamisega,nimelt massaaziga ja pole minugi tervis olnud alati parim.
Elukogemustest tean,et tegelikult on igal haigusel ka oma põhjus. See paraku on nii-justnimelt IGAL HAIGUSEL... ja seda sõltumata sellest,kas me ise tunnistame seda või mitte.
Mida siis teha,kui meid tabab haigus ? See ju tähendab eelkõige seda,et inimene peaks nüüd aja maha võtma ja selgeks tegema,mida ta õigupoolest terveks saamiseks vajab.
Ma mõistan ka A.Ellamaa suhtumise põhjusi,et miks joodikuid ja suitsetajaid...,seda tingib kindlasti igapäevaelu praktika. Kui sa ikka päevast päeva näed kui sageli on su töö mõttetu,sest see mida arstilt oodatakse,see tehakse sageli tühiseks omaenese käitumisega.
Ometi...
Ei saa ühe malli järele kõiki hinnata. Minu praktikas on liiga palju ka neid näiteid,mil
pole arstil aegagi haigega tegelda,ta täidab haige kohta igasugu justkui väga olulisi andmeid ja siis
määrab mingid antibiootikumid või antidepressandid,sest neid ju toodetakse tohutul hulgal ja keegi peab ju neid tarbima ja nii on esialgu lihtsam.(Mis ta siis jääb haigeks!). Muidugi on see teema variatsiooonidega. Mis siis ikkagi teha kui arst on valiku ees,kas ravida joodikut enne või nn. tööpostilt tulnut? Ja kas joodikut üldse ravida. Seda ,et ka joomisele on joodikut miski ajendanud ja see on raske haigus... kas seda enam siis ei peaks arvestama? ... aga kui kõik haigused on mingil põhjusel(sageli ju psühholoogilisel) tekkinud, siis äkki peaks üldse ravimise lõpetama? Kus on eetiline piir? Kas arstil on õigus ravimisest keelduda? Tegelikult on sageli tänapäeva meditsiinis kasutatavad ravimid mingile teise organile kahjulikut toimivad. Minul raviti hiljuti paistes jalga selliste tablettidega,et paistetus küll alanes aga süda pidi seisma jääma ja peakäis ringi .Ehk tasuks selle üle tänu sellele artiklile hästi järele mõelda,meil kõigil-sest ühel hetkel võïvad meist kõigist saada patsiendid. Mida saan ise oma tervise jaoks ära teha ja mida vajadusel arstilt oodata.
Lisan postituse lõppu ka Hippokratese vande teksti Wikipediale toetudes.
Paljukest sellest siis veel säilinud on meie igapäevases arstinduses? Eks otsustage ise. Mina kuulun nende hulka,kes arvavad,et selle vande võiks uuesti au sisse tõsta.
Andres Ellamaa intervjuu,mis tekitas palju kära teemal arsti ja haige suhetest,keda ja kas ravida.
Kas ravida seda,kes töötab tervekssaamisele vastu?:
Ellamaa: miks ma pean ravima joodikuid ja suitsetajaid?
järellainetust:
http://marekiasjad.blogspot.com/2008/07/ellamaa-miks-ma-pean-ravima-joodikuid.html
ERKKI KÕLU: Saast ei vääri ravi!
Hippokratese vanne
Algupärane vande tekst:
Ma vannun arst Apolloni ja Asklepios'e, Hügieia ja Panakeia ja kõikide jumalate ja jumalannade juures, neid tehes tunnistajaks, et ma täidan järgmise vandelise kohustuse, nii palju kui jätkub mul jõudu ja otsustusvõimet.
Ma tahan austada oma õpetajat selles minu kunstis nagu oma lihalikke vanemaid; minu elu peab temale kuuluma ja ta võib kasutada minu vara ja omandust, kui ta seda vajab; ma austan tema järglasi nagu oma vendi ja õpetan neile ravikunsti, kui nad tahavad seda õppida, ilma tasuta ja ilma lepinguta; ma annan eeskirja ja suusõnalise õpetuse ja kogu sinna kuuluva teaduse oma poegadele edasi kui ka minu õpetaja omadele, ja peale selle ainult seesuguseile õpilasile, kes juba kohustatud ja vannutatud arstilise seaduse põhjal, muidu ei kellelegi.
Ma korraldan haigete eluviisi nende kasuks parema võime ja otsuse järele; aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida.
Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.
Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.
Pühalt ja puhtalt tahan ma oma elu ja meie kunsti säilitada.
Kellelegi ei tee ma kivilõiget, vaid jätan selle käsialustele, kes seda tegelust tunnevad.
Kui paljudesse majadesse ma ka ei astu, ikka tahan ma sisse astuda haigete tervistuseks ja eemale jääda igast ettenähtavast ja hävitavast kahjustusest, eriti aga lihahimu tegudest naiste ja meeste, vabade ja orjade kehadel.
Mis ma aga ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimises inimesiga, mis ei tohi levida, sellest tahan vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi.
Kui ma seda vannet pean ja ei riku, siis olgu mulle lubatud minu elust ja minu kutsest rõõmu tunda, igaveseks ajaks jäädes kõikide inimeste juures lugupidamisse. Kui ma aga vannet murran ja valevandlikuks saan, siis tabagu mind vastupidine saatus.lisalugemist:
http://vaher.blogspot.com/2005/08/hippokrates-sinu-ravimiks-olgu-su-toit.html
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti