Kahlil Gibran - Prohvet

Kahlil Gibran - Prohvet
Ja vana preester lausus:Kõnele meile usust
Ning ta vastas:
Kas olen ma täna kõnelenud millestki muust?
Kas pole usk mitte kõik teod ja mõtted,
Ja see, mis pole ei tegu ega mõte, vaid hinges üha tärkav imestus ja üllatus, isegi kui käed samal ajal raiuvad kivi või liigutavad kangastelgi?
Kes võiks eraldada oma usu oma tegudest või oma uskumuse oma tegevusest?
Kes võiks laotada oma tunnid enese ette, öeldes: "See on Jumala ja see minu jagu; see on mu hinge ja see mu ihu jaoks?"
Kõik teie tunnid on tiivad, mis peksavad läbi õhu teist teistesse.
See, kes kannab oma kombekust vaid nagu pidurüüd, võiks parem olla alasti.
Tuul ja päike ei rebi tema nahka auke.
Ja see, kes määratleb oma käitumist eetikareeglite abil, sulgeb oma laululinnu puuri.
Vabamgi laul ei kosta läbi trellide ja okastraatide.
Ja see, kellele palvelus on aken, mida avada ja sulgeda, pole veel külastanud oma hinge maja, mille aknad ulatuvad koidust koiduni.

Teie igapäevane elu on teie pühakoda ja teie usk.
Millal iganes te sinna sisenete, võtke endaga kaasa oma kõik.
Võtke aeda ja ääs ja haamer ja flööt,
Kõik asjad, mida te olete loonud vajadusest või lusti pärast.
Sest uneldes ei saa te tõusta kõrgemale oma saavutustest ega langeda madalamale oma nurjumistest.
Ja võtke endaga kaasa kõik inimesed:
Sest palveldes ei saa te lennata kõrgemale nende lootustest ega alandada end madalamale nende meeleheitest.

Ja kui tahaksite tunda Jumalat, ärge püüdke sellepärast mõistatusmängu mängida.
Parem vaadake enda ümber ja te näete Teda mängimas teie lastega.
Ja vaadake maailmaruumi; te näete Teda kõndimas pilves, sirutades käsi välja välguks ja lastes neil alla langeda vihmas.
Te näete Teda naermas lillede keskel, siis tõusmas ja lehvitamas käsi puude latvades