katkend Hermann Hesse "Siddhartha"st (e.k. Loomingu Raamatukogu 40-42'1986):

"Ta vaatas ringi, nagu näeks ta maailma esimest korda. Ilus oli maailm, kirev oli maailm, kummaline ja mõistatuslik oli maailm! Siin oli sinist, siin kollast, siin rohelist, taevas voolas ja jõgi, mets kõrgus ja mäed, kõik oli ilus, kõik mõistatuslik ja maagiline ja keset seda tema, Siddhartha, ärkaja, teel iseenda juurde. Kõik see, kõik see kuldne sära ja taevasina, jõgi ja mets - esimest korda sisenes see temasse läbi tema silmade, ei olnud enam Maara pettus, ei olnud enam Maaja loor, ei olnud mõttetu ja juhuslik näivmaailma mitmekesisus, põlastusväärne sügavalt mõtlevale braahmanile, kes põlgab ära mitmekesisuse ja otsib ühtsust. Taevasina oli taevasina, jõgi oli jõgi ja kui taevasinas ja jões ja Siddharthas oligi peidus see üks, see jumalik, siis oli see juba kord jumalik viis olla siin kuldne sära, siin sina, seal taevas, seal mets ja siin Siddhartha. Mõte ja olemine ei olnud mitte kusagil asjade taga, vaid nende sees, nad olid kõiges."